Autor: Jakob
Ligipääsetavus ei ole ainult puuetega inimeste teema.
See lause kordus meie konverentsil nii palju kordi, et lõpuks hakkas tunduma, et see peaks olema kirjutatud iga arhitektuuribüroo seinale. 24. märtsil kogunes Ülemiste Citys konverentsisaali Kosmos üle saja arhitekti, projekteerija, tellija ja valdkonna eksperdi, et rääkida sellest, kuidas me peaksime ehitama hooneid, mis tegelikult ka sobivad kõigile.
Konverentsi korraldasime koos Eesti Arhitektide Liiduga. Eesmärk oli tuua ühte ruumi kokku kõik osapooled, kes ehitatud keskkonna eest vastutavad, tellijast projekteerijani, arhitektist seaduseloojani, ja panna nad omavahel rääkima. Mitte loengusaalis istuma, vaid päriselt arutama, miks ligipääsetavus kipub projektides ära kaduma, eri osapoolte vahele kukkuma ja miks on nii, et ehkki me räägime, tulemused jäävad ikka kesiseks?
Siin on viis mõtet, mis vähemalt mina päevast kaasa võtsin: .
1. Ligipääsetavus puudutab meid kõiki, mitte ainult “neid puudega inimesi”
Konverentsi alguses palusime osalejatel mõelda tavalistele olukordadele ja anda märku, kas nad on sellises olukorras olnud. Kas sul on kunagi olnud käsi kipsis? Kas sa oled lapsevanem? Kas sa kannad prille? Kas sa oled kohvikus kurtnud, et muusika on liiga vali?
Saalis ei olnud ühtegi inimest, kes poleks vähemalt ühes sellises olukorras olnud.
See lihtne harjutus näitas selgelt seda, mida meie naaberriigid Euroopas on juba aastakümneid öelnud: ligipääsetavus ei ole erilahendus, vaid normaalsus. Seda on MEIL KÕIGIL vaja. Me Eestis oleme 15 aastat kulutanud selle peale, et jõuda samale järeldusele.
Priit Laos Kriisikindlus OÜ-st tõi selle teema eriti teravalt esile evakuatsiooni vaatevinklist. Kui hoones puhkeb tulekahju, ei huvita tuld ega kokku kukkuvat lage see, kas inimesel on erivajadus või mitte. Ja kriitilisel evakueerumise hetkel on ka paanikas inimene erivajadusega. Just siis vajame ligipääsetavat keskkonda rohkem kui kunagi varem.
2. Ligipääsetavus ei ole kallis, kui sellele mõeldakse algusest peale
Üks kõige visam müüt on see, et ligipääsetavus maksab tohutult palju. Kanada arhitektuuribüroo HCMA ja Rick Hanseni fond tegid uuringu, mis näitas, et vahe seadusega nõutud miinimumi ja päriselt hea ligipääsetavuse vahel on umbes üks protsent kogu ehituseelarvest. Üks protsent. Ja seda just sellepärast, et enamasti on tegemist asjadega, mis tuleb niikuinii ära teha. Seinu peab niikuinii värvima, aga millist värvi? Valgustus tuleb niikuinii paigaldada, aga kuidas valgust suunata? Infolett tuleb niikuinii paigaldada, aga millise kõrgusega? Viidad tuleb niikuinii teha, aga kuhu ja millise kujundusega? Kõik need otsused mõjutavad palju ligipääsetavust, aga suures pildis üsna vähe hinda.
Kalliks lähevad asjad siis, kui ligipääsetavusele mõeldakse pärast seda, kui maja juba valmis on.
3. Ligipääsetavus kukub osapoolte vahele, kui keegi ei tegele tervikuga
Päeva viimases paneelis istusid koos Tõnu Lensment Riigi Kinnisvarast, Andres Aavik Eesti Kinnisvarafirmade Liidust, arhitekt Ülar Mark ja Kaido Allan Lainurm Kliimaministeeriumist. Selgus kiiresti, et igaüks näeb oma tükki, aga kogu ahelat ei näe sageli keegi, mis ongi põhjuseks, miks ligipääsetavusega ei arvestata.
Tõnu Lensment tõi välja olulise nüansi: Riigi Kinnisvara on vormiliselt tellija, aga sisuliselt tellija, ehk riigi esindaja. Tegelik lõppkasutaja on neist protsessi mõttes kaugel ja see muudab keeruliseks aru saamise, millised on need inimesed, kellele tegelikult hooneid ehitatakse.
Andres Aavik selgitas arendajate seisukohast, et professionaalsed tellijad juba mõtlevad ligipääsetavusele, aga nemad on turu tipp. Suurem osa ehitusmaastikust toimib teisiti ja seal jäävad lahendamata probleemid lihtsalt küsimata küsimuste taha. Samas tõdes ta, et nõudlus hakkab muutuma: üha rohkem kliente ostavad oma nn “viimast kodu” ja mõtlevad juba ette, kuidas seal vanemas eas elada. Enam ei soovita koju nii palju treppe, elutuba mitmele tasandile või kõrgete servadega vanne.
Ülar Mark arhitektina selgitas, et sageli sooviksid arhitektid ligipääsetavusele mõelda, kuid piirid ja reeglid on juba ees. Probleem tekib siis, kui ehitusõigus on juba piiri peal, krunt on kitsas, ehitusjoon on kinnistu piiril ja iga ruutmeeter on kriitiliselt arvel. Ligipääsetavuse peale mõtlemine peaks algama detailplaneeringust, kohalikus omavalitsuses, mitte ehitusprojekti viimasest faasist.
Kaido Allan Lainurm tõi omalt poolt välja, et kohalik omavalitsus on tegelikult viimane filter, kes peaks puudused kinni püüdma. Aga praktikas juhtub, et ametnik on puhkusel, ligipääsetavust ei kontrollita korralikult ja nii saab hoone kasutusloa koos puudustega. Ahel töötab ainult siis, kui ligipääsetavus on igas lülis arvestatud.
Ja just siin tulevad mängu ligipääsetavuse eksperdid nagu meie Ligipääsukeses. Me oleme projektis partner algusest lõpuni. Mitte see, puuetega inimeste organisatsioon, kes kutsutakse sageli kohale enne lindi läbilõikamist, et kiiresti midagi ära parandada, vaid see, kes on kaasas juba lähteülesande koostamisest kuni kasutuselevõtuni. Nii ei kuku ligipääsetavus osapoolte vahele, vaid meie hoiame seda kogu aeg fookuses.
Rõõmustav on see, et noorem põlvkond mõtleb juba teisiti. Nii arhitektide paneelis kui konverentsi lõpuarutelus tuli välja, et nooremad arhitektid ja üliõpilased näevad ligipääsetavust loomulikuna, mitte kohustusena. Noored ei küsi enam “miks”, vaid “miks mitte”. See annab lootust, et koostöö läheb tulevikus sujuvamaks, sest mõtteviis on juba teine.
4. Muinsuskaitse ei ole ligipääsetavuse vaenlane
Üks üllatavamaid ettekandeid oli Muinsuskaitseametist Katrin Koit-i esitlus sellest, milliseid lahendusi muinsuskaitse alustes hoonetes ligipääsetavus võimaldab.
Katrin lükkas paljude näidete varal ümber linnalegendi, et muinsuskaitse ei luba ligipääsetavuslahendusi luua.
Eestis on mitmetesse ajaloolistesse hoonetesse nutikalt liftid, kaldteed ja automaatuksed projekteeritud. Kõik muinsuskaitse all. Kõik lahendused vajadusel tagasi pööratavad.
Tema sõnum oli lihtne: küsige meie käest. Me ei ole kunagi öelnud, et ei saa. Me ütleme, kuidas saab.
5. Uus ligipääsetavuse määrus muudab mõtteviisi
Kaido Allan Lainurm Kliimaministeeriumist tutvustas uut ehitiste ligipääsetavuse määrust, mis loodetavasti jõustub 2026. aasta suvel. Suurim muutus on selles aga tehnilise asemel ehk isegi mõtteviisi muutus.. Tänane seadus räägib “puuetega inimeste erivajadustest”. Uus määrus räägib ligipääsetavusest kogu elanikkonnale, kogu elukaare ulatuses.
Uus määrus toob selgema kohaldamisala: kolme ja enama korteriga elamud, kõik avalikud hooned, rajatised kõnniteedest sadamakaideni. Tekib nõue, et vähemalt kümme protsenti korteritest peavad olema ligipääsetavad. Erandid on selgelt sõnastatud, mitte selleks, et nõudeid vältida, vaid selleks, et keegi ei peaks iga kord uuesti vaidlema, kas see tuletorn nüüd vajab lifti.
Oluline on ka see, et määruse seletuskirjale on erilist rõhku pandud, et see oleks arhitektidele ja projekteerijatele igapäevaseks abimeheks.
Mida me siit kaasa võtame?
Arenenud ühiskond näeb võimalusi ja loeb juhendeid selleks, et neid ära kasutada. Vähem arenenud ühiskond näeb piiranguid ja leiutab nõudeid, et kuidagi hakkama saada.
Ligipääsetavus ei ole piirang. See on disainiotsus. Ja nagu üks arhitekt paneelis ütles: kui sa algusest peale mõtled kõikide kasutajate peale, siis sa pead lihtsalt mõtlema teistmoodi. Ja see on tegelikult põnev.
Meie Ligipääsukeses usume, et ligipääsetavus algab mõtteviisist ja lõpeb lahendusega, mis sobib kõigile. Oleme aastatega läbi töötanud erinevaid kasutajate uuringuid, erinevate riikide nõudeid ja soovitusi, näinud nii häid kui ka näiliselt häid aga tegelikkuses mittetöötavaid lahendusi. 100% ligipääsetavust pole olemas, aga häid kompromisse ja lahendusi leidub alati.
Kui teil on plaanis ehitada, renoveerida või soovite lihtsalt mõelda, kuidas teie hoone paremini ja ligipääsetavamalt toimiks, võtke meiega ühendust.
