Autor: Jakob
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama vist sellest, kuidas viieaastane Jakob Rosin, kellele arstid olid välja kirjutanud tervelt 0,01% nägemist, sai alailma pragada, et ta arvuti kineskoopekraanile hingab ja järgmine pereliige peab arvutisse sisse logimise asemel hakkama ekraani pesema. Jakobi argument oli aga pädev — peab ju ninaga mööda ekraani nühkides hiirt taga ajama ja hästi lähedalt vaatama, sest ekraanilugeja korrutab aina “tühjus ja tühjus.” No ei võinud need algusaegade programmeerijad ligipääsetavusele siis enam tähelepanu pöörata, teised pidid seepärast ekraani väikese Jakobi hingeõhust pidevalt puhastama.
Edasi jätkus sarnane show mitmed aastad, kuni ühel hetkel sai 0,01% nägemisest 0,009, siis 0,008 ja lõpuks tavaline 0. Ei aidanud enam lähedalt vaataminegi, tuli hakata ekraanilugeja ja punktkirjaribadega rinda pistma, et arvutit teistega võrdselt kasutada. See osutus aga üpris keerukaks väljakutseks, sest hoolimata sellest, et vahepeal oli aastat 10 möödunud, polnud veebilehti ja programme loovad arendajad ligipääsetavusega ära harjunud ja tegid endiselt lehti, mis võisid küll head välja näha, aga mis enamik erivajadusega kasutajaid juba avalehe esimestel linkidel kõrvale heitsid.
Tõsisemalt rääkides
Ligipääsetavuse säde sai tõenäoliselt just kahe teema põrke mõjul — huvi tehnika vastu ja see va 0% nägemist minus alguse ehk 10 aastat tagasi, mil otsustasin jagada nõu selles osas, kuidas minule tunduks, et veebileht, programm, mõni hoone või muu lahendus toimiks. Sest ega kui sa mitte midagi ei näe, tunduvad ikka väga paljud asjad väga teistmoodi. Säärane vaikne nõu andmine viis mind kokku teiste erivajadustega inimestega, ning pani ligipääsetavust veelgi laiemalt, teistegi erivajaduste seisukohast vaatama. Sattusin erinevates projektides koos töötama mitmete ekspertidega, kellelt õppisin palju. Nii palju, et suundusin isegi õppima, et ikka paremini nõu jagada..
Paistis, et soovituste, juhiste ja arvamuste jagamine kandis paljuski vilja ja erinevad ettevõtted tundsid aina enam huvi, kuidas oma veebilehti ja keskkondi kõigile kasutatavamaks muuta. Olgu see siis vaid nii palju, et standard või reeglistik ütleks et kõik okei, sest seadus käsib, või kantuna reaalsest soovist seda sama auhinnatud kasutajakogemust päriselt ka kõigile pakkuda. Kogu maailm muutub aga aina kiiremini. Kohe on siin virtuaal ja liitreaalsused, isejuhtivad sõidukid, nutikad hooned ja linnad, äkki ka elu kosmoses, aga loodetavasti ka soov kaasata kõiki võrdselt tööellu, meelelahutusse, või poliitilistesse otsustesse. Iga punkt sellest näidisloetelust peidab aga tohutut hulka küsimusi — kuidas me selle kõigile ligipääsetavaks teeme? Sest maailmas on juba üle miljardi puudega inimese ning see number ei kahane. Etteruttavalt, ma ei arva, et ma tean kohe täpselt, kuidas kõiki ligipääsetavuse muresid lahendada, eriti asjade puhul, mida veel olemaski pole, aga mul on päris palju ideid.
Ja nii sündiski ühel hetkel Ligipääsuke. Kes püüab jõuda kõikjale ja anda nõu, jagada oma teadmisi ja muuta seejuures maailma paremaks. Seda läbi mitmete erinevate teenuste.
Ja kui te nüüd küsite, et miks just pääsuke? Nad kipuvad hoogu sattudes olema sellised kisakõrid, kes enne vait ei jää, kui kõht täis. Kuulake ise ülevalt audiologost. Ja pääsupesaski lõpeb ilmatu vidin alles siis, kui väikestel linnukestel kõhud täis on. Saladuskatte all võib muide öelda, et see Ligipääsukese kõht on kole suur ja hirmus tühi. Seega vait me ei jää.
Me ei jää vait nii meie klientide jaoks, kellele abiks oleme, ega selle blogi lugeja jaoks, kes leiab siit kasulikku nõu muidugi ligipääsetavuse ja kaasava disaini valdkonnast, aga ehk ka tähelepanekuid, mõtteid ning häid, ehk ka halbu näiteid sellest, kuidas ühiskond, ettevõtted, riigid ja kõiksugu osapooled nende sees kõiki kaasavad.
