Autor: Jakob
Avaldame Tartu postimehes ilmunud Jakob Rosina arvamusartikli täisteksti ligipääsetaval kujul. Loe siit artiklit postimehe portaalis.
Kord juhtusin kuulma pealt üht vahejuhtumit bussipeatuses. «Kurat, need bussid jutustavad kogu aeg, närvidele käib, öösel magada ka ei lasta,» võttis üks härra kiruda. Temaga nõustus keegi teine taat, kes kritiseeris aga häält tegevaid valgusfoore, need pidavat pea valutama panema. Oli see ta lapselaps või laps, igal juhul julgelt alla kümnene poiss tema kõrval teadis rääkida, et bussid räägivad nimelt selleks, et pimedad inimesed ka teaksid, millise liini buss saabus ja millises peatuses maha minna ning valgusfoorid tiksuvad teistmoodi siis, kui tuli on roheline.
Eks ta ole. Ühiskonnas, kus on erinevate vajadustega inimesed, on raske leida lahendust, mis absoluutselt kõigile meeldiks. Mind, kui sünnist saati pimedat inimest häirivad näiteks tohutult kõnniteedel kihutavad ratturid ja tõukeratturid. Minu saatusekaaslasi on viimased ka hulga EMOsse läkitanud.
Tartu Postimehe arvamusküljelt võib lugeda Valdar Parve mõtiskelu «tarbetult maetud betoonplokkidest» (TPM, 23.8). Artikkel, mis kritiseerib jalakäijate teeületuskohtades olevaid äärekive, mainib ka ülekäiguradade juurde paigaldatud kompimisega tunnetatavat teekatendit, kui heade kavatsustega lahendust, mis jalakäija kallakul libisemisest päästab, kuid tõuke- ja jalgrattaga, lapsevankriga, kohvri või rulaatoriga liikleja tervist ohustab.
Säärane kontrast ehmatas suurt osa nägemispuudega inimeste kogukonnast, kes tajus mainitud arvamusloos kriitikat pimedate ja vaegnägijate jaoks elutähtsale teekattele.Nuriseda armastavad kodanikud peaksid ehk jälgima, et ega nad suures tuhinas oma suurt maailma luues kellegi väikest maailma laiaks astu.
Vast on siinkohal paslik selgitada, miks need kivid, mis aina jalgu murravad, ikkagi teedele pandi. Nimelt on linnakeskkond nägemispuudega inimesele üks ohtlikumaid ning iseseisvalt kehvemini läbitavaid keskkondi. Pidevalt muutuvates liiklusoludes mõista, kus ma parasjagu viibin ja kas olukord on minu jaoks ohutu, on väga keeruline.
Näiteks, kuidas mõistab nägija inimene, et on kogemata kõnniteelt astunud sõiduteele? Esiteks näeb ta, kust autod mööduvad. Teiseks on kõnni- ja sõidutee eraldamiseks maha märgitud joon. Kolmandaks on olemas mitut tüüpi liiklusmärke, mis annavad märku paigast, kus jalakäijal on võimalus teed ületada.
Märkasite, milles mure? Kõik need indikaatorid on puhtalt visuaalsed. Kui silmad kinni panna, võid südamerahus autoteele jalutada ja hullemal juhul siin see lugu lõpekski.
Selleks ongi loodud reljeefsed tänavakivid, mis paigaldatakse näiteks ülekäiguraja algusesse ja lõppu. Neid võib leida ka raudteeperroonide servast, astmete ja treppide otstest, pikemate kaldteede algusest ja lõpust, ühissõidukipeatustest, isegi hoonete sissepääsude juurest. Ühesõnaga kõikjalt, kus tempokas jalakäija peaks peatuma ja ohtu hindama.
Valge kepi või juhtkoeraga liiklev nägemispuudega inimene saab seega täpilisi kive kohates hõlpsasti teada, et on jõudnud näiteks teeületuskohani ega astu ootamatult teele.
Tõesti, paljudes paikades eksisteerib ka reaalne äärekivi ehk aste, kus kõnnitee asub sõiduteest kõrgemal. Sellest on nägemispuudega inimesele palju abi, aga ratastoolis või rulaatoriga liikleja ei pruugi liiga kõrgest astmest iseseisvalt üles saada.
Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma teede taristu ligipääsetavuse töörühma mõni aasta tagasi avaldatud lõppraportis on juhitud tähelepanu murettekitavale trendile tee-ehituses, kus sõidu- ja kõnnitee asuvad samal tasapinnal, pakkumaks kergliikuriga liiklejatele mugavamat liiklemist. Sellises olukorras on ainus võimalus hoiatada nägemispuudega liiklejat nendesamade reljeefsete tänavakivide abil. Seega, üks või teine, päris sile tee on jalakäijale samuti tervist ohustav.
Kahjuks on Eesti tänavate ja teede võrk veel selline, mis arvestab üldiselt kaht tüüpi liiklejatega.
Ehkki Eesti pimedate liit on teinud põhjalikku koostööd nägemis- ja liikumispuudega inimeste, tee-ehitajate ning linnaplaneerijatega, et selgitada välja kõigile sobivaim tüüp reljeefseid tänavakive, on viimasel ajal aina aktuaalsemaks muutunud tõukerattad, mille väikesed rattad on neist kombitavatest kividest enam häiritud kui jalgrattad. Millegipärast ei ole aga tõukeratturitele tulnud pähe oma igaveses kiirustamishoos peatuda ja teed vaikselt ületada. Oleks see ju kõigile – nii neile, kes ratastel ja ka neile, kes jalgadel – palju ohutum.
Kahjuks on Eesti tänavate ja teede võrk veel selline, mis arvestab üldiselt kaht tüüpi liiklejatega: autos istuva ja kõnniteel kõndiva inimesega. Tõuke- ja jalgratturid peavad spetsiaalselt neile mõeldud teid paljudes kohtades aga ootama. Nii kaua tuleb meil kõigil arvestada üksteisega ja valida õige liiklemisstiil, et teiste inimeste abistamiseks mõeldud sentimeetrine kõrgendus teekattel meid uperkuuti ei lennutaks. Kui seda teha ei osata… näiteid teistest riikidest on küllalt, kus tõukerattad enam kõnniteel sõita ei tohigi.
On hea meel, et Tartu linn paigaldab aktiivselt reljeefseid kõnniteeplaate. Ja on märgata, et inimeste nurinat, kes häält tegevate fooride ja busside üle kaebavad, kah enam kuulda ei võeta. Nuriseda armastavad kodanikud peaksid ehk jälgima, et ega nad suures tuhinas oma suurt maailma luues kellegi väikest maailma laiaks astu.
