Autor: Jakob
Tehisintellekt aitab nägemispuudega inimesi igapäevases elus juba täna, nii väikeste, kui ka suurte toimingutega. Selline oli minu tänane hommik.
Astusin hommikul koduväravast välja, et postkastist sinna ammu kogunenud post kokku koguda. Kirjad ja reklaamid näpus, istusin maha, et seda kuhilat sorteerima asuda. Minu puhul hõlmab sorteerimine iga voldiku, ajakirja, ümbriku ja paberi pildistamist Envision Glasses nimeliste nutiprillidega, millede üheks funktsiooniks on trükitud teksti häälega ette lugeda. Kuid ümbrikutele on tavaliselt trükitud kohutav kogus igasugust infot, millest just eriti kasu ei ole. Mõelge ise, kui ainuüksi selleks, et teada saada, kellele kiri adresseeritud on, peaksite te mõttega läbi lugema nii aadressi, kirja saatja andmed, margil oleva info, mingid suvalised triipkoodi numbrid, ümbriku valmistamisaasta jne… Mina tahtsin aga teada, kes selle ümbriku lahti võib teha. Seega küsisin ma Envision Assistantilt, (see on prillidesse ehitatud GPT4 keelemudelil põhinev funktsioon,, mis vastab küsimustele pildistatud või ette antud teksti kohta): “Kes on saaja?,” ning sain vastuseks saaja nime, ilma suvalise kõrvalinfota.
Posti sorteerimise järel olin kergelt pettunud, sest minu tellitud paki kohta pole teatist ikka veel saabunud.
Mul oli aga kuri kahtlus, et postkastist kirju võttes libises miski paki vahelt välja maha. Seega seadsin sammud taas postkasti juurde. Tegin maapinnast paar fotot, seekord kasutades telefonis olevat Be My Eyes äpi virtuaalse vabatahtliku funktsiooni. See on jällegi GPT 4 abil loodud selleks, et vastata küsimustele ette antud fotode kohta.
Küsisin tehisintellektilt, kas ta maapinnal mingit paberit näeb? Ai kinnitas, et üks paber tõepoolest lebab aia kõrval, kohe pärast jämedamat posti.
See info oli mulle täiesti piisav selleks, et kükitada ja üles korjata paber, mis hilisemal vaatlusel osutus kasutuks reklaamiks. Samas, oleks see olnud oluline kiri, ei oleks ma sugugi soovinud seda otsides sellele peale astuda ja kindlasti ei meeldi mulle kätega mööda vihmast porist kõnniteed ringi siblida.
Täna on säärased tehisintellekti lahendused veel väga uued ja suuresti on nende kasutusvaldkonnad ja pigem mõju meie igapäevasele elule teadmata. Aga kindel on see, et tehisintellekt on tulnud selleks, et jääda, muutes samas paljude inimeste elu paremaks. Alates ilma punktkirjas sildita pudeli sisu tuvastamisest hotelli vannitoas kuni hingematva öise taeva kirjeldamiseni, aitab Ai mul ja teistel nägemispuudega inimestel mõista, mis meie ümber tegelikult toimub.
Ja, vähemalt täna on inimesed kirjeldamises ja juhendamises veel tehisintellektist paremad ning kiiremad. AI kujutab asju ette ja annab aegajalt valeinfot, Internet võib ära kaduda, akud võivad tühjaks saada, andmeid võidakse kuritarvitada ja ettevõtted kaduda, aga igal hommikul ärkan ma üles ja mõtlen: “Mis täna saab?”, sest
me elame tõeliselt imelisel ajal ja mitte kellelgi ei tundu olevat aimu, mis järgmisena juhtub.
