Autor: Jakob
Mul oli mõned aastad tagasi rõõm abielluda. Abiellumine on üks nendest elusündmustest, kuhu tellitakse sageli kohale ka fotograaf, kes õnnelikust pruutpaarist hulgaliselt kauneid fotosid vorbib. Kuna mina neid ju näha ei saa, sest olen sünnist saati pime, andsin pildid tehisarule kirjeldada. “Kaks inimest, tundub, et pruut ja peigmees seisavad sadamakail, nende taustal sinine lainetav meri.” Üsna õige, kai peal meil tõesti sõrmused sõrme said. Aga huvitav, kuidas mu värske abikaasa ka välja näeb? “Kirjelda pruuti,” palusin tehisaru. “Vabandust, ma ei tohi inimesi kirjeldada,” teatas AI ja keeldus edasisest koostööst.
Tehisarust on kärmesti saamas sama universaalne tööriist, nagu seda on internet. AI põhiseid lahendusi kasutatakse ettevõtetes nii tööjõu värbamisel, töötajate optimeerimisel, rahulolu mõõtmisel, rääkimata töö enese ära tegemisest. Tehisaru käsi on mängus aina enam ka sisu loomisel — 24% suurkorporatsioonide kommunikatsioonist on valminud tehisaru käe läbi, teatud andmete põhjal on üle poole internetist tehisaru genereeritud.
Inimesed on kiiresti harjunud võtma tehisaru pakutut tõepähe. Suurelt keelemudelilt küsitakse ideid nii oma artiklite, konverentsi ettekannete, väitluse argumentide, kui ülikooli lõputööde viimistlemiseks, usaldades sageli pimesi, et miljardifirmade pakutud keelemudel teab, kuidas asjad käivad. Aga kas ikka teab? Või on tehisaru kallutatud ja täis eelarvamusi, mis automaatselt teatud inimesed kõrvale heidab?
Sel nädalal õnnestus mul UNESCO korraldatud konverentsil “Capacity Building on AI and Digital Transformation in the Public Sector” juhtida paneeli “AI Solutions for Marginalized Populations”kus muuhulgas arutlesime, kui aus õigupoolest on tehisaru? Ja mida me tegema peaksime, et AI arvestaks kõigiga? Sest kui me jätkame nagu täna, on see maailm täis diskrimineerivaid otsuseid, mida me tegelikult teha ei taha.
Kes otsustab, kas ma tööle saan?
Suur osa tööandjatest on juba kasutamas tehisintellektil põhinevaid töövahendeid töötajate värbamisel. Paljud neist tööriistadest analüüsivad taustal vaikselt tööotsijate videointervjuusid, testide tulemusi või isegi värbamisel korraldatud mängudes kogutud andmeid, et hinnata kandidaatide emotsionaalset stabiilsust, keskendumisvõimet või kultuurilist sobivust. Kuna tehisaru mudelid, mis hinnanguid annavad ning aitavad värbajal “erapooletut” otsust teha, ei ole tegelikult erapooletud, sest nad ei arvesta seda, et osa kandidaate käituvad teisiti, olles tegelikult oma ametikohale vägagi sobivad.
Näiteks võib värbamismudel automaatselt eelistada kandidaate, kellel puuduvad CV-s pausid, arvestamata, et paljud puudega inimesed on tööturult eemal olnud pikemate raviperioodide või muutuva terviseseisundi, halva ligipääsetavuse tõttu. Mõned testid ei ole ligipääsetavad. Näiteks on tarkvaraarendaja positsioonile kandideerimiseks tarvis läbida interaktiivne mäng, mida on võimalik mängida vaid hiirega. Mis sest, et arendaja tööd on võimalik teha täielikult vaid klaviatuuri abil.
Tehisaru võib videointervjuule pääsenud kandidaadi kõrvale heita paljalt seepärast, et kandidaat ei vaadanud otse kaamerasse, arvestamata, et nägemispuude tõttu on inimesel võimatu oma pilku juhtida.
Lihtne küsimus, mida tööandja endalt küsida saab, on: kas need indikaatorid, mida test mõõdab, on tõesti töö tegemiseks vajalik? Ja kas kandidaat, kellel on puue, saaks tööga sama hästi hakkama, kui tal oleks olemas mõistlikud kohandused? Kui vastus on “jah”, siis ei tohiks tehisaru seda inimest kõrvale jätta lihtsalt sellepärast, et tema andmemuster ei klapi standardse profiiliga.
Kes otsustab, mida ma räägin?
Tehisaru ettevõtted on hoogsalt turundamas oma teenuseid ja lahendusi ka ligipääsetavuse tööriistadena ning abivahenditena, aidates erivajadustega inimestel igapäevases elus toime tulla. Nii reklaamitakse suuri keelemudeleid, mis mõistavad kõnet või kirja, ning oskavad ise kirjutada või rääkida, kui suurepäraseid tööriistu aitamaks kõnepuudega, intellektipuudega inimestel või lihtsalt võõrkeelt kõnelevatel inimestel end arusaadavaks ja mõistetavaks teha.
Kuid selgub, et seda vaid nii kaua, kui see, mida öelda soovitakse jääb keelemudelid loonud ettevõtte eetiliste normide piiresse. Proovige. Öelge ChatGPT-le midagi rõvedat, roppu või rassistlikku ja paluge see teise keelde tõlkida või öeldut ilma hinnanguid andmata tõlgendada. Üsnagi kiiresti jõuab kätte hetk, kus keelemudel teatab, et seda teksti ta ei tõlgi.
Seega, ei saa selline tööriist mitte mingil tingimusel olla täisväärtuslik vahend andmaks inimesele kõnevõime. Sest vahepeal on keegi, kes otsustab, mida see inimene öelda tohib, ja mida mitte.
Kes otsustab, mida ma näen?
Ükspäev hakkas mu ranne koledasti sügelema. Kahtlustades miskit paha allergiat, tegin randmest pildi ja palusin tehisarul öelda, mis sorti täpid või laigud käel paistavad. “Paistab, et saatsid pildi, mis kannab täiskasvanutele mõeldud sisu ja sellise sisuga ma töötada ei tohi,” teatas tehisaru taas. Hirmust, et minu konto saab külge perverdi maine, jätsin tehisaruga diagnoosimise katki. “Ole mu silmad” nime kandev tehisaru on hoopis tugevasti tsenseeritud tööriist, mille taga on otsused, mida mina mõjutada ei saa.
Kangesti reklaamitud revolutsiooniline toode, mis isegi oma nimes lubab olla mulle silmadeks, osutub tegelikult aga kõvasti tsenseeritud juturobotiks, mille moraalimajakas ei luba isegi paljast randmest tehtud pilti analüüsida või pruuti kirjeldada, jäädes iga vastuse puhul küll viisakaks, kuid resoluutseks.
Kuid mis siis, kui mul ei ole abikaasat, kes mulle end kirjeldaks või minu randmel olevat allergiat uuriks? Mis siis, kui ma olen nägemispuudega üksikvanem, kes soovib teada, millise sisuga pilte tema teismeline laps instagrami postitab?
Probleem:
Tänased tehisaru mudelid on loodud arvestades nn keskmist kasutajat. Kes käitub nii, nagu temalt eeldatakse, kes on õiget rassi, õiges vanuses, õige sotsiaalse suhtlevusega ning saab üldiselt asjadega kenasti hakkama.
Kui tehisarus hallatavas valdkonnas on aga anomaaliad, on inimesed, kes tegelikult vajaksid just ehk enam tuge, haavatavad.
Oletame näiteks, et ettevõte mõõdab oma töötajate juures tõenäosust, kas inimene soovib lähiajal tööandjat vahetada. Selle arvutamiseks võime me näiteks jälgida seda, mis kell inimene tööle tuleb ja töölt lahkub, kui regulaarne tema liikumine on. Kas ta on sotsiaalne? Kas ta võtab osa tööandja poolt korraldatud vabatahtlikest üritustest ja koolitustest?
Algatuseks käib küll. Tehisaru võib niiviisi analüüsida, et kui inimene regulaarselt hommikuti tööle tuleb, võtab osa tiimiüritustest ja koolitustest, on ta lojaalne töötaja. Vastupidisel juhul aga võib personaliosakond ühel päeval inimesega vestelda ja uurida, mis mureks.
Sellise, meelega lihtsustatud näite puhul aga ei arvestata seda, et töötaja võib olla puudega ning ei saa tööl käimiseks kasutada traditsioonilist ühistransporti, vaid peab tööle jõudmiseks ja töölt lahkumiseks kasutama ligipääsetavat invatransporti, mis on ebaregulaarne, sõidab kauem ja aeglaselt, ning seega ei vii inimest õigeks ajaks sinna, kuhu ta soovib. Sotsialiseeriumine on samuti raske. See, et inimesel on puue, tähendab sageli, et igapäevased toimetused, näiteks poes käimine, arsti külastamine, kodu korrashoid võtavad rohkem aega, ja inimesel ei pruugigi olla võimalust säärastest sündmustest osa võtta. Või ei ole tööandja oma tiimiüritusi sootuks ligipääsetavaks muutnud ning inimene neile lihtsalt tulla ei saa.
Mida me teha saame?
Tehisaru usaldamine tähendab vastutust.Täna on vastamata hulk küsimusi, mida peab küsima iga tööandja, arendaja ja poliitikakujundaja.
- Kas mudelid, mida ma kasutan, arvestavad kõigi ühiskonna gruppidega?
- Kellele meie lahendused ligipääsetavad on?
- Kas oskame seda hinnata ise või on ligipääsetavuse ja võrdsuse garantii andnud meile tootja?
- Kas indikaatorid, mida me tulemuste mõõtmiseks kasutame on piisavalt avarad, näitamaks reaalseid tulemusi?
Siin toodud mõtted on vaid fragment kogu valdkonnast ning meelega olen siin esitanud näiteid, mis esitlevad tehisaru kehvas valguses — reaalsuses on erinevatest tehisarul põhinevatest lahendustest väga palju kasu, nii isiklikus kui ka tööelus. Probleem on aga selles, et kasvav tehisarule tuginemine võimaldab meil probleeme kergesti ignoreerida. Sest tehisaru ei ütle, miks ta midagi teeb ja miks ta just sellise otsuse tegi. Ja kõrvalejääjad jäävad sedaviisi ka varju.
